Mitmekanali heli

     valud ja võlud

Stereoheli kõige suurem eelis on see, et kogu muusikavalik on stereo jaoks lindistatud, miksitud ja kujundatud. Nii võib teda stereo, ehk kahe kanaliga, kuulates olla kindel - heli on see mida artist tahtis teile just nii pakkuda. Kuid kahel kanalil on ka omad selged puudused. Kõige suurem puudus on keskne fookus. Kui artist esineb lava keskel - võrdselt mõlemast kanalist, siis õiges kohas kuulates on ta ka täpselt kanalite vahel ja lava keskel. Kuid piisab väiksest küljele liikumisest, et see illusioon purustada. Artist selmet jääda ikka kõlarite vahele keskele, kuhu ta mõeldud on, hüppab hoopis lähimasse kõlarisse. Ja nii hüppab kuulamisruumis ringi liikudes artist kogu aeg kõlarite vahel edasi tagasi. Teine probleem stereoga on seotud ruumilise helipildiga. Ruumis eri suundadest tagasi peegelduv heli, mis on kvaliteetses heliteoses kindlasti olemas, esitatakse ikkagi nendestsamadest kahest kõlarist. Ning ainult kuulaja tõlgendus ei aegadel kohale jõudva heli asukohtade määramisel, lubab meil heli tajuda mitte stereofoonilise vaid ruumilisena.

Mitmekanali teooria on ilus. Ümmarguse ruumi keskel on kuulaja, kelle ümber on kindlates suundades kuulajast ühekaugusel ühesugused kõlarid... Ma ei ole oma elus näinud sellist kuulamisruumi. Reaalses elus tahad head kinoheli (kust kõik need Dolby standardid alguse said) ikka kuulata seal ruumis kus on televiisor. Ja kõige sagedamini on televiisor elutoas. Televiisor on ühes seinas ja vaatamise diivan teises. Ükski vaatamise ja kuulamise koht ei ole mitmekanali süsteemi teooria jaoks õiges kohas. Kaugused on valed, uksed ja aknad ja muu mööbel segavad kõlarite paigutamist. Ruumis on huvitavad resonantsid ja vaadata ning kuulata soovivad ikka pigem mitu inimest mitme koha peal. Ruumis ringi vaadates ja suundasid hinnates selgub, et kolm esimest kõlarit saab kindlasti panna. Natuke veel ruumi uurides mõtled välja kuhu kaks veel saab paigutada. Siis on ka kõik, sest keset ust või akent ei ole enamus elutoas nõus kõlarit paigutama. Veel vähem on sellega nõus teised pereliikmed. Üllatavalt on pimetestides vahe 5 - 7 - 9 - X kanalit väga väike ja sisuliselt võib hästi teostatud 5 kanalit olla samaväärne ka palju suurema süsteemiga. Nii ei tasu lootust kaotada, kui te leidsite koha 5 kõlari jaoks siis on hea filmiheli täiesti võimalik.

Esimesed stereokõlarid on õnneks lihtne ülesanne. Asi ei erine üldse tavalise stereo ülesseadmisest. Kõlarid on piisavalt kaugel, võib rahulikult kasutada mitmeribalisi kõlareid nii nagu soov on ja ka mitu kuulajat ja veidi ka eri kõrgusi on ikka heli fookuses. Nagu soovitused ikka, ideaalne oleks kõrgsageduse valjuhääldaja istudes kõrvade kõrgusel (120 cm põrandast) ja horisontaalne paigutuse nurk keskse kuulamiskoha suhtes 22 - 40 kraadi külje suunas. Ehk siis näiteks 5 m kaugusel ca 3,5 m laiuselt. Kõlarid võivad olla ka bassiosaga, aga üldjuhul saab ruumis parema bassi eraldi subwooferitega ja nii võib stereokanal olla kuni 80 Hz, mis lubab kasutada üsna väikseid kõlareid. Kanalikõlarite suunaprofiil võiks katta kõik kuulamiskohad võrdse heliga ja kaugusest tulenevalt peaks 30 kraadist täiesti piisama.

Keskkõlar on tavapäraselt ekraani all keskel. Keskkõlar peab olema vähemalt sama hea kvaliteediga kui stereokanalid, sest sageli isegi kuni 80% filmi helist tuleb keskkanalist. Levinud teostus on D´Appolito konfiguratsioonis: Kesksagedus - Kõrgsagedus - Kesksagedus horisontaalselt paigutatud kõlar. See on väga sobiv valik ühe keskse kuulamiskoha jaoks. See on saatanast, kui teil on diivan mitmete kuulamiskohtadega. Sellise kõlari suunaprofiil on väga lai kõlari endaga risti ja väga kitsas piki kõlari enda telge. Nii tähendab selline kõlar kõigile kõrvalistujatele väga auklikku helipilti ja lisab ruumis täiendavaid põranda ja laepeegeldusi. Parem valik on kui teie ekraani alla mahub täiesti tavaline kõlar, millel on valjuhääldajad üksteise kohal. Siis on laiuses kõigil kuulamiskohtadel sarnane heliprofiil ja kõrguses kitsam, mis vähendab lae ja põrandapeegeldusi. Püstine D´Appolito on kõigi esimeste kõlarite jaoks sobiv valik, kui kõik kuulajad ja vaatajad on enamvähem ühekõrgusel. Samas ei kipu selline kõlar eriti hästi püstisena ekraani alla mahtuma ja passiivse filtriga D´Appolito ei ole kindlasti üle kogu sagedusvahemiku ajastatud kõlar. Nii on parim kompromiss kõik esikanalid lahendada kolme ühesuguse "riiulikõlariga". Ehk siis kahe kanaliga väiksemat sorti kõlar, mida saab kas seinale kinnitada, jalale panna või seadmete lauale asetada.

Tagakõlarid on näidiseks toodud kuulamisruumi jaoks palju keerulisem teema. Tagakõlar peaks looma ühtse tagant/küljelt kostva helipildi ja ei tohi reeta oma asukohta. Kuid kuidas asukohta varjata, kui diivani otstes istujatele vaatab õigele kõrgusele paigutatud lähim kõlar otse ja väga lähedalt kõrva. Lahendus on lihtne ja keerukas. Asukoha varjamiseks peab kõrgsageduslikku heli osa lähemal istuja jaoks vähendama. Lihtne, kõlarit tuleb tõsta, vastavalt vajadusele isegi kuni meeter kõrgemale kuulaja kõrvadest. Keerukas, sest asukoha varjamiseks peab kõlar olema suunatud kaugema kuulamiskoha suunas nii, et ruumis hajuv heli nõrgendab kõrgsagedusi sama palju kui kõlari all istuva kuulaja jaoks nõrgeneb helitugevus nurga tõttu. Näiteks 4 tollise valjuhääldiga kõlaril tähendab see 1500 hertsi juures ca 55 kraadist nurka all 1 m kaugusel istuja suhtes kui kaugem kuulaja on 3 meetri kaugusel (pange tähele, antud näites arvud ei klapi ja tuleks otsida sobiv kompromiss). Õnneks kuulajad selja tagant väga hästi kõrgusinfot ei erista ja nii võib tagakõlarite nurga ja kõrgusega vabalt mängida. Heli tuleb tagakõlaritest üsna vähe. Kuigi Dolby väidab, et kõik kõlarid peavad olema võrdsed siis tegelikku helipilti arvestades pole see vajalik. Tagakõlaritest mängib helisüsteem ainult kahte asja, ruumilisi heliefekte ja salvestusel esinevat sama heli järelkaja. Heliefektid on enamasti liiga lühidad, et kuidagi üldse kõlari kvaliteeti tajuda ja järelkaja on otsehelist kordades nõrgem. Nii sobib tagakõlariks väiksem ja ruumi paremini mahtuv kõlar väga hästi, helipilt sellest ei kannata. Kui teil on raha, et investeerida heasse helisüsteemi, siis on kindlasti kiusatus osta ka tagakõlarid mitmeribalised. Antud olukorras tähendaks see helisageduste kaost all ja kaugemal istuja suhtes, sest eri sageduste valjuhääldajate kaugus erineks eri kuulamiskohtades. Seega tagakanalid, mis on ühe kogusagedusvaljuhääldajaga säilitavad heli ajastatuse ja tervikliku helipildi igas kuulamiskohas - ehk ühe valjuhääldaja lahendus ei ole kulude kokkuhoid, vaid näidisolukorras hea heli jaoks üks parimaid valikuid. Muidugi on nii halvemaid kui paremaid kogusagedusvaljuhääldajaid. Juhis on lihtne, tuleb valida paremad. Muidugi võib valida ükskõik millised kõlarid, kui teil ongi üks kuulamiskoht ja kõlarid saab paigutada õigele kõrgusele ja piisavalt kaugele.

Kui kuulamiskohti on ka mitmes reas, siis on taga- ja külgkanalid lahendatud veidi teistsuguse kõlariga. Kaks valjuhääldajat, mis on kõlari kummalgi küljel, üks suunatud veidi ette, teine veidi taha. Neid on õige kasutada samas faasis (mõõtmised viitavad et vastandfaasis, ehk dipolaarne kõlar ei loo ruumis head helipilti). Mitmes reas vaatamist ma kodustes elutubades väga täheldanud pole. Keda huvitab, võib googeldada "bipolar surround speaker".

Kõrguskõlarid on Dolby Atmose tulekuga huvitav uus teema. Dolby Atmose standard ütleb, et nad peaks olema samaväärsed kõigi teiste kõlaritega. Reaalses praktikas on nad väga sageli väga väiksed lakke kinnitatavad laia suunaprofiiliga kogusageduskõlarid, sageli filtriga piiratud 250 Hz kõrgemale. Teise variandina kasutatakse põhikõlari peal asuva valjuhääldaja abil lakke suunatud kõlareid, kust lae peegeldus siis kõrgusheli tekitab. Neile kõlaritele on vaja kitsast suunaprofiili ja nad on samuti madalate sageduste osas piiratud. Seega on hea heli jaoks mõistlik pigem esiseinas lae lähedale paigutada kaks väiksemat ühe valjuhääldajaga kõlarit, mis suunatakse kas lae peegelduse abil või otse diagonaalis vastasseinale lähema kuulamiskoha suunas. Nii ei pea lakke kaableid vedama. Esiseinas saab ju kaablikoha näiteks lillevanikuga ära dekoreerida või kitsa ja kena vaasiriiuli taha peita.

Kuigi enamus AV vastuvõtjatest seavad ka heliprofiili õigeks, siis ääremärkusena ka soovitus kõlari heliprofiilile. Kuna enamus mitmeheli kõlaritest paigutatakse kas seinale, nurka, või päris laenurka, siis peaks lõpptulemusena sirge profiili jaoks vabalt mõõdetud algprofiilis bassiosa olema vastavalt 3 - 6 - 9 dB nõrgem kõrgsagedusest. Kust alates ja kuipalju sõltub kõlari suunaprofiilist ja seinte kaugustest. Lihtsamaks juhiseks võib võtta, et ei tasu karta testkuulamisel seintest eemale paigutatuna heledama hääle või nõrgema bassiosaga kanalikõlareid, kui nad muidu meeldivad. Õiged kanalisüsteemi kõlarid arvestavad seinapaigutusega ja nii võib mõõdetud profiil olla veidralt tõusev, tavapärase sirge või langeva asemel. Ka siin kehtib juba varem arutatud reegel, et tasub vältida nurga seinte suhtes sümmeetrilist paigutust. Nii võiks Atmose kõlar esiseinas olla külgseinast kaugemal kui esiseinast ja ka kaugus laeni võiks olla mõlemast mõõdust erinev.

Heli ajastamine mitmekanalisüsteemi puhul tundub väga lootusetu ettevõtmine. Õnneks teevad tänapäeva AV vastuvõtjad selle ära täiesti automaatselt. Seadistuse läbitegemise järel on kõlarite omavaheline heli mikrofoni asukohas ajastatud. Paraku AV vastuvõtjad veel kõlari sisese ajastusega ei tegele. Nii peaks ajastatud, tervikliku ja tõeliselt ruumilise heli jaoks kõik kasutatud kõlarid olema sisemiselt ajastatud heliga. Pakutud näites rakendub see nõue kaheribalistele kolmele esikõlarile. Õnneks on ühe valjuhääldajaga kogusageduskõlarid oma loomult ajastatud. Nii ei pruugi ajastatud heliga kodukinoheli üldse kallim tulla kui ajastamata heliga süsteem. Asi läheb keerulisemaks kui teil on väga suur ruum või on vaja väga valjut heli. 

Ajastus on ka mitekanalisüsteemi üks ebamugavamaid puudusi. Stereoheli kanalite ajastus on tagatud vähemalt kõlarite vahelt keskelt läbi mineval teljel läbi kogu ruumi ja sageli on ruumiline pilt kuuldav ka sellest teljest kõrvale minnes. Mitmekanali heli korral on kõigi kanalite ajastatud heli punkt üks ja ainus, see kus oli seadistamise ajal mõõtemikrofon. Sageli on see punkt väga väike ja heli detailsus väheneb koheselt kui diivanil veidigi kõrvale istuda. Loomulikult ei muutu helipilt sellest halvaks, lihtsalt helist kaob see sädelus, mis iseloomustab hästi ajastatud heli. Filmiefektid on piisavalt jõuliselt laiali jagatud, et neid ka teistes kohtades kuulda ja filmi vaatamisel see probleeme ei tekita. Keerulisem probleem on ikkagi muusika, mis on stereo jaoks lindistatud ja miksitud. Kuigi moodsad AV süsteemid suudavad eristada ja mujale suunata hilinenud, peegelduste heli siis ei ole lõpptulemus sageli võrdväärne stereoheliga. Samuti on hea stereoheli kõlarite paigutamise soovitused teistsugused ja nii ei pruugi ka headest esikõlaritest muusika stereona kõlada võrdväärselt ruumis õigesse kohta pandud stereokõlaritega. Nii eelistavad audiofiilid jätkuvalt muusika kuulamiseks stereokõlareid ja kui on vaja mitmeheli kinosüsteem juurde luua, siis pigem tehakse kompromisse mitmekanali lahendusele, kuid jäetakse stereokõlarid oma õigetesse asukohtadesse. Nii tasub kaaluda mitemekanali süsteemi esimese vasaku ja parema kõlari paigaldamisel, kas on võimalik ja mõistlik tuua nad esiseinast veidi eemale. Näiteks võib nad kinnitada külgseintele või siis paigutada eraldi alusele vastavalt ruumi võimalustele. Kinoheli muutub sellest vähe, kuid stereona kuulates võib helipilt olla palju parem.

Kirjutamise hetkel on probleeme ka AV vastuvõtjate helikvaliteediga. Kuna heli on vaja kõigi kanalite jaoks töödelda ja võimendada, siis kulude kontrolli all hoidmiseks on mõned AV süsteemide komponendid pigem kesise kvaliteediga ja jäävad kõvasti maha ka soodsa hinnaga stereovõimenditest. Loomulikult on turul ka kvaliteetseid AV süsteeme, kuid tõestatult kõrge kvaliteediga AV vastuvõtjate hinnad on kõrged. Muidugi, nagu juba varem blogis arutatud on helisüsteemi kõige nõrgem lüli alati kõlar ise ja AV vastuvõtjate heli kvaliteet võib ju võrdlusmõõtmistes olla nõrgem, aga head filmi vaadates pole sellel mingit tähtsust. Kui heli on ruumiline, katab kõik sagedused ja on ka mõistlikult vali siis on kõik korras, ning kui te filmi ajal helisüsteemile mõtlete, on tegemist kehva filmiga.

Nagu helisüsteemi puhul ikka, tunnete hästi paigutatud ja häälestatud mitmekanali kõlarisüsteemi ära sellest, et ükski kõlar ei ole kuuldav. Kõlab vastuoluliselt, kuid ma pole veel näinud kedagi, kes sooviks kõlarit kuulata. Kõik mida me soovime, on et filmi sündmused või muusika esitajad oleks siinsamas toas kohal, kõik oma õigetes kohtades. Kui te kuulete kõlarit, siis vajab süsteem veel arendamist.