Head kõlarid

Mida oodata healt kõlarilt. Tegelikult peab muidugi küsima, mida oodata healt muusika taasesitamise komplektilt, sest lisaks kõlarile on seal ka muid elemente. Tavapäraselt muidugi on ahela kõige nõrgem lüli kõlar. Nii on igal juhul vaja heaks muusika taasesitamiseks head kõlarit.

Kõigepealt peab eristama omadused, mille puudumine teeb kõlari halvaks, kuid mille olemasolu ei tee kõlarit veel heaks.

Sagedus ja helitugevus. Esimene selline omadus on sagedus ja helirõhk, ehk siis helirõhu graafik. Ideaalne graafik on sirge (kajavabas ruumis mõõdetud sirge, mitte kodus toas). See sirge peaks katma vahemiku 30/40 - 19 000/ 20 000 Hz. Ideaalset maailma pole olemas. Praktiliselt võib selle graafikuga olla 3 probleemi: mingi osa on puudu, graafik pole sirge, mikrotasandil on suured ebakõlad.

Kui mõni sagedusvahemik on puudu, siis on lood väga halvad. Seda ei saa kuidagi kompenseerida Näiteks selgus ühte vana arvutikõlarit mõõtes et üle 10 000 Hz tuleb sealt ainult müra. Selline toode kahjuks lõpetab varem või hiljem prügikastis.

Kui graafik ei ole sirge, siis on sageli süsteemis tervikuna võimalik siiski olukord lahendada. Kõlar ei muutu minu jaoks talumatuks, kui mul peab võimendi bassinupp olema veidi peale keeratud ja peale seda on kõik korras. Tänapäeva tehnoloogia lubab müra ja moonutuste vabalt korrigeerida ka väga erilisi helivaljuse eripärasid, kui korrektsioon teha digitaalselt. Siiski peab siin olema tähelepanelik, et see graafiku kõverus ei oleks mingi põhimõtteline probleem, mida kompenseerida ei saa (näiteks kõlari sisese filtri disainiviga, valjuhääldaja piirideni jõudmine, kõlari ehitusviga jms)

Mikrotasandi ebakõlad ei ole enamjaolt kuuldavad ja sellise kõlariga võib aastaid rahulikult leppida. Kui see mikrotasandi ebakõla ei ole just täpselt mõni enimkasutatud noot kuulmisele tundlikus vahemikus. Üldjuhul on neid harva ja probleem võib olla mõne väga erilise kõlariga, kus kasutatud lahendus tekitab mõnes helivahemikus teravaid tippe (auk on üliharva kuuldav).

Niisiis on hea kõlari potentsiaal olemas sellisel kõlaril mille helitugevuse graafik on soovitud vahemikus sirge või on selliseks korrigeeritav helisüsteemi teiste komponentidega.

Helienergia ruumiline jaotus. Järgmine oluline mõõdik on see, kas kõlar otsevaates ja kõlar igal pool mujal kõlavad sarnaselt. Helilaine tahab kohe valjuhääldajast väljudes levida ruumiliselt. Kui ruumiliselt vaadates on helivaljuse graafik analoogne otsevaates helivaljuse graafikuga, langedes kõrgsageduse osas, siis on kõik hästi. Kui näiteks selgub et teistes suundades levib 1000 - 2000 Hz heli oluliselt rohkem, siis on kuulamiskohas tänu peegeldustele selle heli osas tugevam tase ja sellist eripära on võimatu mõistlikult korrigeerida. Esialgseks hinnanguks ei olegi suund nii oluline, kuivõrd just kõigi suundade summa võrrelduna otsevaatega. Hea kõlari eeldused on muidugi suuremad ja nii võiks kuulamiskoht olla piisavalt lai ja laienev heliprofiil samaväärselt ühtlane (lisaks ilma valjuhääldajate omavahelise interferentsita).

Lisandite puudumine. Mul on veel olemas vanad Radiotehnika S70 kõlarid. Nostalgiahoos ühendasin nad võimendi taha ja oh üllatust, kesksageduse valjuhääldaja plärises üsna ühtlaste vahedega, vähemalt kolmel sagedusel. Loomulikult ei tohi kõlar lisada muusikast sõltumatut heli lõppheli hulka. Ta ei ole muidugi sõltumatu selle sõna otseses mõttes, aga ebavajalik ja tahtmatu küll. Ootuspäraselt ei ole uuel kõlaril selliseid lisandeid, kuid ka see teema vajab ära märkimist, sest siin võib olla variatsioone - väga tugevad ja kuuldavad harmoonilised sagedused on neist kõige tõenäolisemad.

Kui need kolm omadust on täidetud, on meil olemas vähemalt keskpärane kõlar. Keskpärasest kõlarist  hea või suurepärase kõlaris saamiseks on nüüd pikk tee minna, ja sageli hoopis teistes aspektides. 

Esimene hea kõlari tunnus on üldse mitte heliga seotud. 

Otstarbekohasus. Bowers & Wilkins Nautilus on suurepärane kõlar, kuid ilmselt ei ole ta hea kõlar töölaule arvutikõlariks. Võib kahelda kas ta on hea ka väiksemasse tuppa ja mastaapi vaadates, kas mul kodus sellist ruumi üldse on, kuhu ma pärast mentaalselt ise sisse mahuks. See äärmuslik näide toob ka palju selgema ootuse. Kõlari otstarbekohasuse hindamisel on esimesed aspektid, soovitud kuulamise kaugus, kuulamisala laius, kõlari mõõdud ja paigutuse võimalused, soovitud helivaljus ja nõuded välimusele. Ilmselgelt on mul avatud elutoas erinevad ootused, kui töölauale, või magamistuppa. Näiteks magamistoas on välimus vähem tähtis, aga heli kvaliteet veel tähtsam kui elutoas. Loomulikult on kõlar lähedal, loomulikult on siis vaja laia nurgaga kuulamisala, kellaaega arvestades pole vaja väga madalat bassi ja heli kvaliteeti on vaja just vaiksemal helitugevusel. Nii tuleb iga kõlari hindamisel arvestada seda, kuhu teda on vaja ja vastaspoolelt seda mille jaoks on ta tootja poolt loodud.

Ajastatus. Kui on kõik helisagedused, aga heli ei ole sünkroonis siis ei saa olla ka suurepärast kõlarit. Internetis on palju arutelusid, kas seda kuuleb ja kui kuuleb siis kuidas mõjub. Ajastatusega on eriline lugu, ta on kas olemas või teda ei ole (kui me räägime tavapärasest kodukõlarist ehk siis millisekundites ja selle kümnendikes). Kui kõlar ei ole ajastatud, siis kõlab kõik ühtemoodi. Kui on, siis muutub kuuldav helipilt ruumiliseks ja eriliselt selgeks. Ning kuigi siin saab kõlari enda faasiga täpseks minna, siis ei saa rääkida muusika samafaasilisusest või faasi hoidmisest. Reaalselt pole me ju keegi näinud, mida tehti lindistamisel ja kokkumiksimisel. Nii on praktilises elus tähtis see, et ühelt valjuhääldajalt teisele üle minnes heli ei nihkuks teise suhtes ajas edasi ega tagasi. Nii või teisiti valjuhääldaja faas pöördub koos sagedusega ja füüsikaseadustega saab võidelda, aga üldiselt kipub füüsika võitma. 

Ajastus on tähtis selles sagedusvahemikus, kus inimene määrab heli suunda ja kaugust. Mida kõrgem heli, seda lühem lainepikkus ja täpsemini saab heliallika asukohta määrata. Samas reaalses elus on väga kõrgeid sagedusi vähe ja nii on ajastatuse jaoks olulisem sagedusvahemik see, kus inimese kuulmine on kõige tundlikum ja lainepikkus on väiksem kõrvadevahelisest kaugusest.  Kindlasti peaks heli olema ajastatud vahemikus 800 - 6000 Hz. Näiteks on tavalise kaheribalise kõlari filtrisageduse 1500 Hz juures on juba 0,05 ms kuuldav nihe ja 0,2 ms on juba ajastuse aknast väljas (ei ole kuuldavat vahet kas nihe on 0,2 ms või mõni suurem number). On ka üsna kindel, et inimestel on erinev ruumitaju ja see võib mõjutada võimet ajastust kuulda.

Madalsagedustega on asjad teistmoodi. Ajastades 80 Hz juures subwooferi asukohta on ajastuse koht sagedusgraafiku muutusena küll kuulda, kuid ajastatud bass ise võtab õlgu kehitama. Ilmselgelt ei ole kuulmistaju mõeldud selles vahemikus suunda ega kaugust määrama ja nii ei häiri õigelt kohalt ära nihutatud subwoofer, peaasi et kogu heligraafik on paigas. 

Täpsus, andestamine ja vabadus. Kõlari puhul on need ühe ja sama kujundi erinevad nurgad. 

Täpne kõlar esitab helisalvestise iga heli autentselt. See tähendab, et valjuhääldajate membraanid ei paindu läbi või ei ole nende liikumine piiratud ja nad ei moonuta (pehmenda) heli. Kui heli on terav, siis nii see on. Kui mees ja naiskoor kirikus tehtud lindistusel suudavad koos tabada ruumi resonantsi, või lindistusel on mõni muu jõuline defekt, siis on see täpse kõlariga kuulates väljakannatamatu hetk, kuigi iga teine hetk muusikast on suurepärane. Nii on täpne kõlar väga nõudlik ka kuulatava salvestise kvaliteedile. 

Selle vastand on andestamine, ehk heli pehmendamine. Terminid, pehme bass ja siidine kõrgsagedus viitavad andestavale kõlarile. Ning tõesti, andestavast kõlarist on kõik need salvestisel viltuläinud hetked küll kuuldavad, aga ei ole häirivad. Samas kui oled kuulanud täpset kõlarit, siis tahaks siiski head kompromissi, kus helisalvestise vead andestatakse, aga ülejäänu on täpne.

Vabadus. Järgmine hea kõlari tunnus - heli esitamise vabadus. See on arusaadav ja lihtne reegel tootjale aga kuulajale palju keerulisem tajuda. Vabadus on kõlari ühtlane võimekus nii, et piirid saabuvad korraga või väljaspool kuulamisvahemikku. Kui valjuhääldaja on surutud oma võimete piirile, siis selle piiri peal on heli teistsugune. Heli on kammitsetud, kõlar ei pruugi reageerida helitugevuse muutustele jne. Kui see on kõlari võimete päris alumine või ülemine ots, tähendab see lihtsalt et kasutatav sagedusvahemik muutub helivaljuse kasvades kitsamaks ja otsest probleemi sellest ei ole, sest nii või teisiti on kõige madalamaid või kõrgemaid helisid muusikas harva ja kui loomulik äralangemine on helivaljuse kasvades veidi üles või alla nihutatud, siis sellest kõlari helipilt ei muutu. Kehvem on lugu siis kui valjuhääldajad on oma piiride lähedal üleminekusagedusel. Siis on meil mure keset helipilti ja kuigi võibolla saab ka kõikidel helivaljustel kõik helid esitatud, ei kõla selline kõlar õigesti. 

Nii nagu ilusaid kujundeid võib olla palju võib ka mõistlikke valikuid täpsusest ja andestamisest olla mitmeid. Sõltuvalt muusikast ja kuulaja ootusest on meeldiv kas mõnus pehmus või hoopis helisev teravus. Ning vabadus on selge optimeerimisülesanne. Vabaduse hind on kõrge, tõeliselt vaba heliga kõlar on ka tõeliselt kallis kõlar. Kuid kui kõlar on näiteks õhtuseks vaikseks kuulamiseks magamistuppa siis tasub kaaluda, kas maksta kurdistava helitugevuseni ulatuva vabaduse eest.

Võlukunst. Ning minnes üha kaugemale tavapärasest helitugevuse graafikust, võiks kõlar osata ka võlukunsti. Suurepärane kõlar peab mind võluma kontserdisaali, kus ma saan muusikat ehedalt edasi kuulata. Muinasjutumaailmast tagasi reaalsusesse tulles tähendab see kõlari ja ruumi kombinatsiooni, mis kuulamisruumi avardab. Selle eelduseks on loomulikult kvaliteetne heli esitus, sest ebakõlad toovad kuulaja kohe tuppa tagasi. Ka siin on asja sisu muidugi tehnilised omadused, kuid neid ei esitle ükski tootja. Sellise maagia saavutamine ei ole lihtne ja eeldab kõlari, kuulamisruumi ja kuulaja omavahelist sädet.

Ning viimane vajalik kõlari omadus on eelarvamuste puudumine. Kuulajat vaadates otsustab ta sellele esitada eriti viletsat heli, sest tal on selle kuulaja suhtes eelarvamus. Ups, see läks vastupidi. Eelarvamus on ikka kuulajal. Heli kvaliteet on ikka ja alati kombinatsioon kuulajast, ruumist ja helisüsteemist. Ning kuulaja eelarvamus üks osa helipildist. On olemas mingid sõnadega kirjeldatavad tüüpkirjeldused kõlaritele ja muule helitehnikale. Neid ei tasu eriti uskuda ja neis ei tasu kinni olla. Ka siidist membraaniga kõrgsagedusvaljuhääldaja võib olla täpne, kui tal on palju vabadust. Ka alumiiniumist membraaniga bass võib olla pehme, kui tal on selline mootor,  ka kõige sirgema heliprofiiliga kõlar võib võrdluses teistele alla jääda, jne.

Kõlarite ostmine on ja jääb eksperimentaalseks teaduseks. Eduka eksperimendi eeldus on kõlari otstarbe ja omaduste eelnev läbimõtestamine ja kõlari valimine vastavalt sellele. Erinevalt levinud seisukohast, et kõlarit peab enne kuulama, soovitan kõlar osta internetist. Esiteks ei anna ükski poes või kuulamisruumis tehtud kuulamine teile aimu, kuidas sama kõlar teil kodus toas kõlab. Teiseks on teil internetist tehtud ostu korral 14 päevane tagastusõigus. Seda tasub võtta tõsiselt, kaitsta kõlarit kahjustuste eest, hoida pakend alles ja kui kõlar teile ei meeldi, siis vastav kõlar tagastada.